19/08/2026
Alati veel tublimad
Eesti taasiseseisvumispäeva eel räägime põhjusega vabadusest, iseseisvusest ja sellest erakordsest teekonnast, mille meie väike riik on mõne aastakümnega läbi teinud. Ja mida rohkem ma reisin, seda enam saan aru, kui palju on meil tegelikult põhjust olla tänulikud.
Olen Eesti toitlustusäris olnud ligi kaksteist aastat. Olen selle aja jooksul näinud nii meie ettevõtluse arengut kui ka külaliste ootuste kasvu. Olen näinud, kuidas väikesed Eesti kohvikud, restoranid, hotellid, pagarikojad, disainerid ja teised ettevõtted jõuavad järjest sagedamini maailma tähelepanu alla, eeskujuks ja imetluseks. Meie väike Eesti satub maailma kaardile palju sagedamini, kui meie suurus eeldada lubaks. Me oleme uskumatult tublid. Ja võib-olla just sellepärast tasub vahel küsida: kas me peame alati olema veel tublimad?
Reisides märkan sageli asju, mis panevad Eestit hoopis rohkem hindama. Näen mereäärseid restorane, kus laud on tõstetud peaaegu veepiirile. Ei mingeid piirdeid, külalisele on usaldatud vastutus. Näen terrassidel inimesi, kes lihtsalt istuvad, söövad, räägivad ja naudivad õhtut. Teenindus võib olla palju vähem personaalne kui Eestis, kuid see ei tähenda, et see oleks hoolimatu või külm. Toit tuuakse lauda, arve saabub, küsitakse, kas maksad sularahas või kaardiga, ja elu läheb edasi. Keegi ei pruugi küsida viis korda, kas kõik maitses, ega tutvustada põhjalikult iga uut toodet või koostisosa. Mõlemad pooled saavad oma rollist aru. Keegi ei teeni sind, vaid hoopis lubatakse sul olla külas.
Ja reisides taipan järjest enam, kui kõrge taseme oleme Eestis tegelikult loonud. Meie külaline on nõudlik ja see nõudlikkus on meid paremaks teinud. Aga vahel on tunne, et kõrgete ootustega on kaasa tulnud ka vähem kannatlikkust ja vähem mõistmist selle suhtes, mida ühe hea teenuse loomine tegelikult nõuab.
Eesti toitlustaja tahab pakkuda head toitu, puhast keskkonda, professionaalset teenindust ja päriselt hoolida. Me küsime, kas toit maitses. Me märkame inimest. Me tutvustame, selgitame, parandame ja õpime. Seda kõike tasub palju rohkem tunnustada.
Aga selles tubliduses on ka üks oht. Me võime muutuda nii innukaks kõike paremaks, turvalisemaks, puhtamaks ja korrektsemaks tegema, et ühel hetkel kaob ära mõõdutunne. Iga uue nõude taga võib olla väga hea mõte: ohutus, keskkonnahoid, tervis, töötajate kaitse või tarbijate õigused. Ma ei vaidle nende eesmärkidega ja loomulikult ei arva ma, et keegi peaks näiteks restoraniterrassil sööma teise inimese suitsupilves. Aga lahenduse ja äärmuse vahel on suur maa.
Kui ametnik peab mõõdulindiga otsustama, kuhu võib asetada tooli või laua, kui iga väiksem muudatus tähendab uut kooskõlastust, dokumenti, koolitust või kulutust, tekib mul ettevõtjana küsimus: kas me parandame veel päriselt elu või oleme hakanud parandama juba parandamise enda pärast?
Iga uus nõue tähendab aega ja raha ning lõpuks jõuab suur osa sellest kulust paratamatult külaliseni. Siis imestame, miks kohvikus söömine on kallis või miks mõni armastatud väike koht oma uksed sulgeb. Toidu hinnas ei ole ammu ainult tooraine, kokk ja teenindaja. Seal on elekter, tööjõud, maksud, pakendid, jäätmekäitlus, tarkvara, koolitused, aruandlus ja kümned muud kohustused, mida külaline ei näe ega peagi nägema.
Ka toiduainete käibemaks kuulub minu meelest sellesse samasse suuremasse arutellu. Kui räägime toidu hinnast ja inimeste toimetulekust, tasub vaadata tervikut ning küsida, kas meie maksupoliitika toetab seda, et kvaliteetne toit ja kohalik ettevõtlus oleksid inimestele päriselt kättesaadavad.
Aga selle loo mõte ei ole öelda, et Eestis on kõik liiga keeruline või halvasti. Vastupidi. Mida rohkem ma maailma näen, seda rohkem oskan ma Eestit hinnata. Reisimise suur väärtus ei ole ainult see, et näeme, mida teised teevad paremini. Sama oluline on näha, mida meie ise teeme erakordselt hästi, ja siis tulla koju natuke avarama südamega.
Võib-olla vajame Eestis rohkem just tänulikkust, mõõdutunnet, usaldust ja natuke rohkem leebust üksteise suhtes. Me oleme väike rahvas, kes on väga lühikese ajaga ehitanud üles erakordselt toimiva riigi. Meie ettevõtted jõuavad maailma tippu. Meie inimesed loovad, riskivad, töötavad, õpivad ja viivad Eesti nime kohtadesse, kuhu meie rahvaarvu vaadates justkui üldse asja ei peaks olema. Selle üle võiksime palju sagedamini uhkust tunda. Ka riigi sees.
Me ei pea loobuma oma kõrgetest standarditest, aga võib-olla ei pea me kogu aeg püüdma olla maailma kõige tublimad. Sest kui tublidusest kaob inimlikkus, muutub voorus koormaks.
Tahaksin Eestit, kus me hoiame oma kõrget taset, aga hoiame samal ajal alles ka avatud südame. Kus oskame märgata seda, kui palju on juba hästi. Kus julgeme tunnustada inimest, kes loob töökohti, avab hommikul kohviku ukse, küpsetab leiba, juhib hotelli, disainib, ehitab midagi uut või võtab riski. Ja kus me oskame vahel öelda, et me oleme juba väga tublid. Nüüd võiksime õppida olema sama targalt ka vabad.
Sest võib-olla seisnebki küpse vaba riigi tugevus selles, et ta ei pea kõike kontrollima. Ta oskab ka usaldada ja kuulda.
Ja aitäh neile, kes õigel hetkel julgesid, kannatasid, riskisid ja Eesti vabaduse nimel läbi rääkisid. Selles oli tarkust, vaprust ja kindlasti ka omajagu õnne.
Head taasiseseisvumispäeva, Eesti.
